jeei

Ja oligi lauluvõistlus ära. Täiesti normaalselt läks. Kuigi minu jaoks oli see väga suur üllatus, et Grand Prix mulle tuli. Kui hakati ütlema meie vanusegrupi tublimaid, ehk siis esikolmikut, ja mina enda nime seal ei kuulnud, polnud see mulle üllatus. Mõtlesin et no mis seal ikka, ega ma võidu pärast tuldki, tulingi sellepärast, et ma tahan ja mulle meeldib laulda. Siis hakkas mu kõrvu kostma mu sõprade poolt siuke lause: Grand Prix saad küll sina. Ma ei tahtnud mingeid ootusi luua, ehk siis ütlesingi neile, et ei, nii see ei ole, rahunege maha. Aga seda nad otse loomulikult ei teinud. Ja siis tuli: Mis te arvate, kes sai Grand Prix? KIMBERLY JAKOBSON. Ja see hetk, see oleks nagu uni olnud. Ma hakkasin rõõmust üle keha värisema. Lavale kõndides tulid paar pisarat, aga ma süvendasin endale, et kui ma nüüd nutma hakkan, siis ma enam ei lõpeta ka. Seda tunnet pole võimalik kirjeldada, mis rõõm mul oli, imelineee. Kui žürii esindaja, Kaire ja Mariin õnnitlesid mind ära lavapeal, ja ma sealt alla tulin, tulid mu väiksed armsad sõbrad ja kallistasid mind. Sealt tuli nii palju kiidusõnu: ME NII LOOTSIME ET SINA VÕIDAD, SA LAULSID NII HÄSTI, ME ARVASIMEGI ET SINA VÕIDAD jne. See oli nii armas. Ja nagu on kombeks, siis pidin ma oma laulu uuesti esitama. Ja siis, oeh. Mu kõige armsamad tulid mulle näppu viskama lava ette, nagu Epu lubanud oli:) See oli lihtsalt niiiii armas, et ma pidin ennast väga väga hoidma, et mitte kõva häälega tönnima hakata sinna mikrofoni. JA siis ma hakkasin laulma. Nii hea tunne oli. Kahjuks ma ei kommenteeri, kuidas see välja tuli, aga no peaasi et mul oli nii hea olla seal lavapeal. Täitsa uskumatu. Mu tuju oli niii hea, mitte miski ei oleks saand seda rikkuda. Koju minnes ka, tuli niii palju armsaid sõnu ja õnnitlusi, et ma lihtsat pisardasin siin omaette. Ma olen õnnelik, et mu sõpradel meeldis mu esitus. Teiste arvamus mind ei huvitagi. Põhiline et nendele meeldis :) Ja ma ootan juba et videod üles läheks. Tahaks kuulda.